Raamatusoovitus: Minu Sitsiilia

Ma polnud juba pool aastat ühtegi raamatut lugenud ja nüüd peale sessi teadsin, et tahan kindlasti vähemalt ühe Minu-sarja raamatu läbi lugeda. Leidsin omale väga õige raamatu, see nii meeldis mulle ja samas tekitas veel suurema soovi kuhugi soojale maale reisida. Kuigi mulle meeldivad väga meie praegused talveilmad, siis tahaks ikkagi natukeseks kuhugi sooja.

Raamatu tagakaanelt:
Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega.
Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega.
Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem.
Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski…
Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese.

See raamat ei tekitanud küll sellist wow-efekti nagu seda tegi näiteks ''Minu Island'', aga siiski mulle väga meeldis see raamat. Nii huvitav on lugeda selliste kohtade kohta, millest varem suurt midagi kuulnud ei ole ja eriti veel, kui raamat on kirjutatud väga kaasahaaravalt ja põnevalt. Tekkist väga suur tahtmine reisida kohe Sitsiilasse, jalutada nendel ilusatel randadel ja ronida Etna vulkaani otsa. Muidugi tahaks ka süüa kõiki neid häid pastasid ja muid toite, mida seal tehakse. Raamatu autor ütleb ka, et Itaaliast eemal olles ja teiste maade restoranides süües ta pastat tavaliselt ei telli. Kui oled juba Itaalia pastaga ära harjunud, siis mujal valmistatud pasta vist tõesti enam nii hea ei tundu:D Osad kohalikud ütlevad näiteks ka, et nende päev ei saa olla kunagi täiuslik ilma taldrikutäie spagettideta. Samuti jäi ka sitsiillastest väga hea mulje, väga avatud ja sõbralikud inimesed, äärmiselt kannatlikud ja üle kõige meeldib neile teistega inimestega suhelda. Naljakas oli aga see, et tööle ei valita inimesi mitte nende oskuste järgi, vaid tööle võetakse eelkõige ikka sugulased ja sõbrad, isegi siis, kui nad ei ole vastavasse ametisse just kõige sobivamad. Näiteks oli postkontoris teenindusletti pandud kurttumm naine, ilmselgelt teeninduslett ei ole ju sellisele inimesele kõige sobivam.

Raamatu autor oli ka giid ja tahaksin väga tuua ühe väga naljaka seiga. Lennuk lendas marsruudil Tallinn-Palermo-Egiptus. Palermo lennujaamas sai giid oma grupi kätte, selgus aga, et ühe vene proua pagas oli lennukisse jäänud ja on Egiptuse poole teel. Mööda pagasilinti sõitis tundmatu nimega kott, millele Egiptus peale oli kirjutatud ja sellest järeldati, et pagasid on vahetuse läinud. Edasi sõideti siis hotelli, toad jagati kätte ja selgus, et selle sama proua nimele aga tuba ei olnud. Küsiti talt siis vautšerit ja siis tal hakkas lõpuks midagi koitma ja ta küsis: ''A mõ ne v Jegipte?'' (Kas me polegi Egiptuses?).

Kas olete ka Minu-sarja raamatuid lugenud? Oskate mulle äkki soovitada, millist raamatut järgmisena lugeda:)