Lõpuks jäi mul natuke aega üle, et peale kohustuslikku kirjandust ka mõnda muud raamatut lugeda. Valisin selleks raamatuks Kaja Kahu ''Minu Guatemala''. Raamat meeldis mulle väga, põnev ja kaasahaarav lugemine ja saab teada palju huvitavat Guatemala kohta. Kindlasti üks lemmikutest Minu-sarja raamatutest. Lugesin ka teiste kommentaare selle raamatu kohta, kõik kommentaarid olid väga positiivsed!
Raamatu tagakaanelt:
„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.”
„Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”
„Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.
Raamatu lõpus on ka pildialbum. Eriti jäi mulle silma üks pilt, kus raamatu autor, tema õde ja ihukaitsja on vulkaani otsas ja taga voolab laava vaikselt mööda mäekülge alla. Guatemalas on mitu aktiivset vulkaani, kuigi nad mingit kahju ei teinud, siis ikkagi päris õudne oleks tossutavat vulkaani pidevalt näha ja laavat mööda mäekülge alla vulksumas:D Lisaks vulkaanidele on seal ka maavärinaid ja kuritegevus on väga suur. Ilma poolest oleks see aga minu jaoks super elukoht, kuna seal on aastaringselt umbes +25kraadi sooja, aastaaegu ei olegi, vaid on vihmaperiood (maist novembrini) ja kuiv periood (novembrist maini). Huvitav on ka see, et Ladina-Ameerika hispaania keeles sõna ''ilm'' ei olegi. Guatemalas elavad ka maiade järeltulijad ja linnas Tikal on nende templid.
Raamatust:
'' Mõned indiaanlased pidid oma lapsi hoidma otstest paelaga kokkukroogitud riidetüki sees, mille nad riputavad endale pähe. Selle mooduse eelis olevat see, et kui lapsuke on rahulikult uinunud, saab ta kerge vaevaga kuskile mujale riputada. Mina selliselt kantavat last kordagi ei näe, aga üks õpetaja keeltekoolist, kellel indiaanlasest lapsehoidja, jutustab, et just niimoodi, vorstina ukselingi küljest kõlkumast ta töölt koju jõudes oma kuuekuuse tütrekese leidis. ''
Kuidas teile Minu-sarja raamatud meeldivad ja milliseid soovitaksite?
Mina tahaksin järgmisena lugeda Minu Islandit.
No comments:
Post a Comment