Leidsin omale jälle ühe lemmiku Minu-sarja raamatute hulgast. Juba esimesi peatükke lugedes tekkis ka endal tahtmine Islandile minna, see tundub ikka nii uskumatu paik olevat. Raamat on tõesti väga põnev ja osad asjad tunduvad küll nii ebareaalsed, leivamägi?! ja üldse nende maiuspalad nagu nt mädandatud haikala.
Raamatu tagakaanelt:
Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.
Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.
Island on kuidagi nii kauge koht ja varem ei teadnudki eriti palju selle riigi kohta. Sellepärast oli ka nii põnev seda raamatut lugeda ja Islandi kohta nii palju teada saada. Ma isegi ei kujuta ette ega ausalt öeldes ei tahakski teada, kuidas võib maitsta mädandatud haikala või lambasõnniku tuha sees mädandatud pardimunad või lambapeasült või sõnnikuga suitsutatud lambakints.. Islandlased teevad ka ise leiba, aga seda mitte leivaahjus vaid hoopiski mäe sees. Kodus teevad taina valmis ja viivad selle siis mäe sisse ja 24h pärast tulevad valmis leivale järgi. Neil oli ka saun, mida kunagi kütta polnud vaja, kuna maa seest tulev soojus kütab selle ise soojaks. Nüüdseks on sinna ehitatud aga laguun, kõige tuntum laguun Islandil on aga Blue Lagoon Reykjaviki kandis, sinna tahaks küll väga minna. Uskumatu on aga see, et islandlased ei lukusta uksi ja raamatu autor jättis oma töötava mootoriga auto koos kaubakottidega kaubanduskeskuse ette mitmeks tunniks, poest tagasi tulles oli auto muidugi täpselt sama koha peal ja kõik asjad autos olid alles. Samal ajal aga helistas autorile tema tütart, kellel varastati just Tallinnas trammis taskust mobiiltelefon ära..
Ilmastikuolud võivad Islandil ikka üpriski hirmsad olla, talviti on väga suured lumetormid, kuna Islandil pole ju eriti puid. Autor oli koos sõbraga lumetormis ja neil läks 37km läbimiseks 7 tundi!! Korraks autost väljudes ei pruugi sinna enam tagasi jõuda, kuna lihtsalt ei leia enam autot ülesse. Vahest on ka autod täiesti lund täis ja seda seestpoolt! Selliste lumetormidega ei pruugi kõigil ka alati hästi minna.. Üks naine näiteks oli jõudnud autoga koduväravani, seda avama minnes ei leidnud ta väravat ülesse ja kahjuks ei leidnud ta enam ka autot. Hommikul oli ta mõlemast kõigest 100m kaugusel..
Soovitan väga seda raamatut lugeda, tõesti nii huvitav ja mulle väga meeldis!
Lisan lugemislisti ! ;)
ReplyDelete